Vanarahvatarkused igapäevaelus

Kuidas see täpselt käiski, et ühe käega antakse, teisega võetakse - ? Nii vist oli jah.

Otsisin eile mööda netti korterit, no isegi kahtlaste maaklerite pakkumised olid juba kadunud, mingid kuudid, mida müüvad omanik+n maaklerit, olid jäänud. OK, sügis-talv ongi vaiksem aeg, ilmselt rahakogumiseks mõeldud.

Kogun. Jupphaaval, aga kogun.

Aga ühesõnaga sattus mulle kuulutuste lugemise ajal pääle üks kolleeg siitsamast majast ja palus, et ma talle oma häda maili pääle saadaks, tal sõbranna kinnisvaramaakler, et saadab talle edasi. See on see ühe käega andmise koht.

Teise käega võtmise koht on see, et minu mailindus keeldub sellele aadressile kirja saatmast! Tohoo pele säh! OK, eks ma prindin välja, passin kui tüdruk taas tööl on ja annan oma häda papre pääl pidulikult üle - nii väike probleem nüüd küll takistama ei tule.

Huvitav, kas peaks välja kaevama oma Murphy seaduste ja Eesti vanasõnade kogud, et näha, mis mind veel ees peaks ootama? (siin peaks olema kukalt kratsiv emoticon, aga ma ei tea, kuidas siia emoticone tehakse)

Siinkohal suur tänu sõbrantsile, kes mulle ülimalt ergastava puhkuse organiseeris ja kolleegile, kes mu murele teistsugust lahendust pakkus. Sänks veri meni!

Järjekordsest tagasilöögist

Ehh, ilmselt olen omandanud totaalse vaimuhaiguse tunnused. See olukord ajab lihtsalt naerma juba.

Näiteks leidsin jälle ühe korteri, mis mulle meelidks ja mille puhul ma asukoha tõttu olen nõus oma soovi nii natuke muutma, et ahjukütte asemel elan ka keskkütte üle... Ja seda müügiks pakkuv maakler on KAHTLANE. Siia nimesid ei kirjuta, aga kirutakse teist City24 foorumis nii mis pritsib. Inimeste poolt, kes on temaga kokku puutunud.

Vaene ei ole hää olla, aga sellises kahtlaste susserdiste pesas ei tahaks rikas kah olla - kui ikke oleks raha palju-palju ja võiks osta, mis pesa aga meeldima hakkab... ja seda müüb keski susserdis, kes suurema osa raha oma taskusse kandib... Brrr... rikastest hakkab hale.

Midagi uut ja ilusat igatahes täna oma pidevalt külastatavatelt city24 ja kv.ee lehtedelt ei leidnud. Aga vähemalt TÖÖ sain täna tehtud ja teen homme rohkem.

Karma seadusest ka

Niisiis tuleb korraks tagasi tulla selle fakti juurde, et mulle täpselt sobiv korter liiga kõrge alghinnaga oli ja igavese kimaga ka ära broneeriti. Küll sai kurb oldud ja kaevatud nii mõnelegi inimesele, et kuidas maailm võib olla nii ebaõiglane.

Tuli välja, et ei olegi ebaõiglane... vähemalt mitte nii väga. Nimelt too korter asub lammutamisele minevas majas! Siirad kaastundeavaldused sellele, kes tolle korteri broneeris - ostusooviga? Poole miljoni eest rämpsu... kurb.

Ja ma tean, mida ma tahan. Vastupidises süüdistajad võivad kerida end sinna, kus pipar kasvab. Tänan tähelepanu eest.

Võitlus eelarvamustega

Jälle on koduotsingute valdkonnas midagi kirjutada. Nimelt seda, et kui olin City24 maakleritele oma päringu saatnud, reageeriti selle peale isegi 2 isendi poolt. Isend nr 1 oli igavese keerulise slaavipärase nimega ja saatis maili "miks siis kohe lootusetult??????????????" Paraku ei ole sellest mailist mitte midagi kasu.

Teine isend kutsus kaht korterit vaatama. Lausa moosis, et tule vaata mõlemat, kuigi esialgu mainisin, et mind ainult üks huvitab. Loodetavasti ei pea ma selle inimesega enam kokku puutuma, sest niisuguseid eelarvamusi mulle küll tarvis ei ole. Tüüp nimelt pidas vajalikuks öelda, et ma ei tea, mida ma tahan ja käin ainult kortereid vaatamas, midagi nagunii ei osta.

Tere fuckin' talv!!! Kui ma tahan kivimajja, kahetoalist, ahjuküttega ja vanniga, ~40 ruutmeetril - siis tõesti mulle ei sobi 24- ja 30-ruutmeetrised pisikesed ubrikud, kuhu ei ole kummassegi võimalik vanni sisse smugeldada ja millest üks paiknes veel palkmajas!!! Omanik oli õnneks blondiin, kes vastas minu küsimuse pääle "kuidas siin seinad läbi kostavad?" VÄGA HÄSTI NAGU PUUMAJAS IKKA!!! Kui see veel selge ei ole, siis just nimelt läbi kostvate seinade pärast ma paneelikast kivimajja tahangi kolida. Loomulikult olen mina see, kes ei tea, mida ta tahab, daaaah!

Nii et taas kord tuleb tõdeda, et läänerindel muutusteta...

Miskit kuskil toimub...

Kas see on nüüd Murphy seadus või misasja, aga kõik olulised kõned tulevad siis, kui telefoni aku hakkab tühjenema. Eile siis nimelt helistas üks maakler, kes oli mu päringut lugenud ja soovib mulle kaht korterit näidata. Üks on Mõigus ja teine Kristiines, ahjuga mõlemad ja täitsa sees elatavad... kui vannituba ka sisse ehitada. Põrgut küll. Aga vaatama ma neid lähen, sest mine sa isahane tea...

Tegelikult on mul kolimiseks ju kõik ilusti olemas. On kastid, kuhu kodinaid pakkida; mööbel, nõud, tekstiilid; natuke värve ja remondivahendid - no seitse asja ja ise. Ainult kodu on puudu.

Eks ma siis kirjutan siia jälle, kui midagi koduotsingutes liikuma hakkab. Tegelikult tahaks ikka Põhja-Tallinnasse, no nii väga tahaks, et valus lausa hakkab. See peab ju võimalik olema, lihtsalt peab.... Ütles loll, kes loodab ja läks tõlkimisega koduraha juurde teenima.

Tänase päeva minimaalsed saavutused

Kodutu koer hakkas täna asjalikuks. Saatsin päringu City24 maakleritele. Esialgu ei mingit vastust, aga eks ma olen oma vaesuses ja võimatutes soovides raske juhus ka, vat kui tahaks paneelmajja ja miljonikorterit, küll siis oleks juba postkast umbes, eksole.

Otsing jätkub, nagu ütles Ostap Bender kui vedrutava uksega nätaka vastu istmikku sai.

Kodutu koer hakkas täna asjalikuks. Saatsin päringu City24 maakleritele. Esialgu ei mingit vastust, aga eks ma olen oma vaesuses ja võimatutes soovides raske juhus ka, vat kui tahaks paneelmajja ja miljonikorterit, küll siis oleks juba postkast umbes, eksole.

Otsing jätkub, nagu ütles Ostap Bender kui vedrutava uksega nätaka vastu istmikku sai.

Läänerindel muutusteta

Et siis eilne päev jälle nii nagu nii mõnedki... ei midagi.

Sõbrants küll saatis ühe korteri lingi, et kas mulle see ei meeldi. Keskküttega ja Tallinnast väga väljas, paraku ei meeldi jah. Mis mõtet on osta odav korter, mida on pärast kallis pidada? Vastupidi oleks ju märksa mõistlikum või kuidas?

Tegelikult on see korteriotsing igasuguste inimeste kohta väga palju õpetanud. Et kes on sõber ja kes ei ole, kes on nina ees sõber ja selja taga siga. Mõni võib-olla satub isegi siia lugema ja äkki mõtleb, mis loom siis tema sellest reast on ;) Peen värk, nagu tavatses öelda Madlike Jaanikingult...

Üldiselt on nii, et kui keegi peaks tahtma mind kuhugi pimedasse kohta saata, siis saatku aga - mul tee selge, sest kui ikke 3 maaklerit juba on mind mõttetuks ja lootusetuks liigitanud, siis ma olen sääl kohas ka mitu korda käinud.

Eks näis, mis siis täna saab. Kas jälle kerkib mõne toreda kodukandidaadi hind veerand tunniga lakke ja siis järgmise veerand tunniga suudab mõni kinnisvara kokku ahnitsev miljonilaenaja selle ära broneerida? Mul ei ole plaaniski koduotsingu tarbeks puhkust võtta, tööd peab ka tegema, et siht silme ees püsiks ja oleks raha, mille eest kodu osta, nii et nüüd tööle.

Alustame algusest

Et meelest ära ei läheks, kuidas end tunneb üks kodutu, alustan siinkohal oma koduotsimise saaga kirjapanemist. Et rahval oleks koht, kus käia kellegi üle naermas ja soovi korral lamajat löömas.

Sain päranduseks mööbli, mis asub müügilolevas korteris. Seda aastal 1998. VEEL ei ole toda korterit maha müüdud, aga kaugel see aeg ka ei ole, sabaotsatunne ütleb...

2001. aastast alates kogun raha, pool palka iga kuu kõrvale, mõnikord on päris valus, aga ei ole midagi teha. Muud kulud kraabin kah miinimumini maha ja saadan krediitkaardipakkujad sinna, kus pipar kasvab, et mitte miski ei takistaks mu kodulaenu saamist.

Omaarust saan täitsa normaalset palka, aga tuleb välja, et pangale see ei kõlba. Igale pangale igatahes mitte. Ei mingit lisatagatist, ei mingit toetust pere poolt, isegi mitte moraalset.

Nii et kodutu koer istub oma koera palgaga ja mõtleb, kaua võib... Millalgi peab ju ometi tekkima situatsioon, kus mind kõlblikuks tunnistatakse. Hetk, kui ma ei ole "liiga vaene", "liiga paks", "liiga hea", liiga seda ja liiga teist - vaid täiesti paras.

Seniks söön masendusest šokolaadi, sest minu koduks sobiv korter on jälle broneeritud, liiga kõrge alghinnaga... veel üks ristike kadunud võimaluste ritta.

Selles reas on juba 6 korterit, mida ma vaatamas käinud olen ja vähemalt 60, mis minu helistamise hetkeks on juba broneeritud või müüdud olnud.

Eks näis, mis homne päev teeb ja toob... kohe põnev oodata.