Siiber, siibri,siibrit, siibriga... siiber on

Või siis siibrid. Mitmuses. Kussa ikke üheainsaga saad, kui nii kaua juba otsitud.

Mailile laekuvad aeg-ajalt kinnisvarauudised. Igasugu imeasju kirjutatakse neis. Näiteks seda, et Õismäel, kus ma hetkel elutsen, hakkavad kerkima hiiglaslikud arhitektuurilise pornograafia taiesed ehk siis kõrghooned. Nigu meil oleks vähe tornmaju - 16-kordseid - ja nigu meil ei oleks Hiina Müüri - 9-kordset hiigelpikka majajoru. Vähe veel mõne arust. St teatud "arendajad" on avastanud, et nüüd saab nalja, nüüd ostame pisikese lapikese maad perspektiivikas ja kallis piirkonnas ja ajame sinna hiigelkõrge majajuraka püsti. 24 korrust!!! Vesiliivale!!! Oumaigaad.

Ja selle moodustise kõrvale peaks veel mõned väiksemad samasugused kerkima.

Sellisel juhul peab siva maha müüma praeguse korteri, esivanemaga koos või tema kiuste - sest meie majale tehakse need perverssuse kehastused nii lähedale, et ta hakkab vajuma. Maa alla. Kuna tema on nn üleplaanimaja, brigaad preemia saamise nimel ehitas kiiresti ja kolinal, et jummala eest saaks aastalõpupreemia jooksuga kätte. Ei taha vajuda koos majaga!!!

Ja täitsa ausalt ei ole töiste tõmbluste kõrvalt olnud aega city24 või kv.ee aadressiribale trükkida ja vaadata, mis antakse. Ei julge kah. Et äkki ei olegi midagi...

Jätkan transpersonaalsetel lainetel. Põnev on.

Arutelu jätkuks

Nii. Ei ole mina mitte niisama istunud, vaid ikke tegutsenud ja otsinud. Ja eelkõige raha kõrvale pannud, kindlasse kohta, st arve pääle, kust niisama kätte ei saa suuri summasid.

Igasugu huvitavaid uudiseid on seedimiseks serveeritud - näiteks seda, et üürige-üürige veel paar aastat, ei ole vaja hakata hirmsa kimaga korterit ostma, hinnad ei saa ju lõpmatuseni tõusta ja ei ole vaja spekulantide taskuid täita... kui nüüd kombineerida see väide sõbrantsi ennustusega, et kui nii tükk aega ei ole oma pesa leidnud, siis ühel hetkel leiad sellise, et ei taha sellest välja tullagi, nii lahe on... hmm. OK, istun ja passin oma mitte eriti mugaval ja tervistkahjustaval kohal, vaatan, kuda maailm minust mööda voolab... veereb... lippab... kappab. Vaatan ja isegi imestan. Ehk on mu silmanägemine selleks ajaks veel alles, kui MINU võimalus paistma hakkab - no et näeks ja krabaks kinni.

Aga näiteks pank kirjutas mulle ja kutsus laenunõustamisele. Tore, vist isegi lähen, iseasi, mis kuupäeval, sest siin tõotab kuu lõpuni tramm ja trammialune tulla :S

Ja kui palju on neid, kes on end vabatahtlikult minu elamist remontima pakkunud... pean hakkama nimesid kirja panema, sest muidu äkki unustan mõne kohale kutsuda, kui asjaks läheb :D

Wishful thinking, eh.

Homme jälle.

Diagnoos: mõttetus acutus gradus gravis

Pole ammu siia kirjutanud sellel lihtsal põhjusel, et ei ole midagi kirjutada.

Ei, ma ei ole ühtegi korterit leidnud. Ei, ma ei ole nädal aega arvuti ligi ka olnud. Aga ma olen seedinud üht kommentaari, mille ma lõpuks seedimatuks tunnistasin.

Soovitati pisaratega pooleks "latti allapoole lasta."

Ok, ma tahtsin nii 7-8 aastat tagasi maja osta, et ei peaks naabritega maid ja puid jagama, oma närvide hinnaga. Hindasin oma ressursid 2001. aastaks ümber ja mõtlesin osta korteri kas Mustamäele või Kristiinesse, keskküttega kivimajja. Ka see ei ole enam mu hinnaklass - niisiis kohanesin oludega ja võtsin suuna Põhja-Tallinnasse. Keskkütte värgid kallid, nii et nüüd jäi järgi: kivimaja (et oleks vaikne ja võimalikult vähe tuleohtlik), ahjuküttega (et jaksaks pidada), kahetoaline (et ma oma pärandusega ära mahuks) ja vanniga (tervislikel kaalutlustel). Hinna dikteerib palganumber, mis võimaldab laenu maksimaalselt 430K + 20% omaosalust. Kuhu allapoole mul veel langeda on? "Soovin osta soojustatud telki Kopli liinidel?" Liinid on linna omandis, neid ei müüda ju. Ja telki ka ei müüda, ainult renditakse.

Liiguvad jutud, et maaklerid pidid juba inimestele (minusugustele mõttetustele?) nähvama: kui raha ei ole, siis ei ole vaja siin enda ja teiste aega raisata! Issand ja kussand, mis on saanud elementaarsest viisakusest klienditeeninduses?!

Aga kes olen mina, et tulla siin imestama... Sest 11. käsk kümnest käsust ütleb ju selgelt: sina ei pea mitte imestama.

Täna kirjutan paarile inimesele täpselt samal teemal, et nende arvamusi ja kommentaare kuulda. Põnev ikke oodata...