Jane Eyre kaasaegsem versioon - ?

Alustuseks ütlen, et nõretavad romantismuse stiilis raamatud à la "Jumalaema kirik Pariisis," "Pollyanna," "Cosette," - ja ka "Jane Eyre" ei ole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud. Kuigi ok, kunagi sai ise sarnase süžeega jutukesi kirjutatud, kus naispeategelane suurest pasast välja kisti, puhtaks kasiti, pisarad ää kuivatati ja uude ilusasse ellu juhatati 'till death do them part...

Paar päeva tagasi tabasin end äkitsi mõttelt, et minu elu on praegu suures osas selline nagu Jane Eyre'il. Olgu-olgu, lapsepõlv ei olnud mul nii raske kui temal, mul oli palju mänguasju ja isegi mõned sõbrad, ma sain lasteaias ja koolis käia ja kõht oli kah täis. Isegi sellel õndsal ajal enne krooni tulekut (1991-1992), kui poeletid olid läikima nühitud, radikad keskküttekorteris ihusoojalt leiged või täitsa jääkülmad ja humanitaar(toidu)abi oli võlusõna.

Jane oli vaene, vanemateta, hall hiirekene, kellel oli üksainuke sõbranna ja seegi suri ära. Tal olid vastikud kasuõed. Ta ei saanud süüa nii palju kui oleks vaja olnud. Ta käis internaatkoolis.

Ja oskas natuke joonistada - nagu minagi. Oli pikkade tumedate juustega ja kahvatu - nagu minagi. Eelistas püsida tagaplaanil ja võimalusel pigem märkamatuks jääda - nagu minagi. Sattus koduõpetajaks - nagu minagi. Tal ei olnud midagi päris oma pääle selle, mis seljas-jalas - enam-vähem nagu minulgi (tema eluajal lihtsalt ei olnud muusikakeskuseid ja jalgrattaid, isegi õmblusmasinaid ei olnud... ja raamatud olid kallid).

Huvitav-huvitav, kas nüüd tuleb siis oodata seda, et ilmuks kuskilt keegi second-hand ehk juba kasutatud mees à la Mr. Rochester, kelle standardvarustusse kuuluksid metsik pikajuukseline väljanägemine (varjamas õrna hinge ja õilsat südant), hullumeelne seaduslik abikaasa ja küla päält korjatud laps (soovitavalt tütar), hiiglaslik maja ja üle ajav pangaarve? Mees, kelle juurest - kasvõi juba standardvarustuse värvikamate elementide tõttu - pisaratega pooleks ära kaduda, selleks et ta tagasi tulles pisikesest osmikust leida ja otsustada, et no nüüd võib selle mehe juurde jääda küll, kui seaduslik tont-abikaasa surnud ja majalahmakas maha põlend? Aga kas sellele järgneks siis happily ever after? Raamat lõppes selle koha pääl lihtsalt naksti ära.

Kui happy saab üks noor naine olla, kui ta kogu oma ülejäänud elu peab vaatama seda, kuidas talle kõige kallim inimene kannatab? Mitte mingi väega ei suuda ka minugusugne nõid pühkida sellise kaotusvalu põhjustatud pisaraid... Muide, kas te teadsite, et kui miski suudab maailma muuta, siis on selleks meeste pisarad? Vat nüüd teate. Mitte mingi valemiga ei suudaks ma "oma" Mr. Rochesterile anda tagasi tema leekides hävinud kodu ega silmanägemist... Ma ei ole jumalikku päritolu, btw.

Seega on ainus võimalus sellest Jane Eyre rongilt maha hüppamiseks mingi PÄRIS OMA elamine saada, eksole? Ja seda päris ise, mitte mingile müstilisele ja abstraktsele "mehele" lootma jäädes? Nii et oi mis rõõm ja taevamanna - ma olen jälle alguses tagasi. Tere tulemast teilegi!