Rahvamasside tungival palvel - Grand Finale sellele blogile!

Nii ongi. Lõpetame selle asja siin ära, päriselt ka.

Alates 2001 on siin korterit otsitud, raha kogutud, kummaliste seisukohtade üle hämmingus kõrvataguseid kratsitud, vastikute sugulaste teemal hambaid kiristatud, jälle raha kogutud, telekat vaadatud, sõpradest ilma jäädud, rästikuid rinnal soojendatud - nadajeela. Aitab. Finito.

Raha enam ei kogu.
Enam ei nuta.
Sugulased kukeseenele saadetud.
Rästikud... hammustavad peagi iseenda saba ;)
Telekas ei ole enam primaarne.
Sitad sõbrad on kellegi teise sitad sõbrad, mitte enam minu omad.

Ja Kodutu Koer ei ole enam kodutu.

Töise paanikaosakonna tõttu hakkasin hullumeelselt korterit otsima ja käisin vaatamas üht põnevat 700K maksnud peldikut. Kaubaraudtee vahetus naabruses, esimene korrus, kaks tuba ja hunnik VÕIMALUSI. Võimalus teha kapremont. Võimalus vahetada välja viimne kui 50-aastane toru, juhe, põrandalaud, aknaraam. Võimalus ladustada küttepuud vankuvate seintega puukuuri. Võimalus kuulda keset ööd 200-vagunilise kaubarongi mütt-mütt-mütt-müdinat. Aga minusugune vaene rott ei saagi midagi paremat, nii et võtsin mõtlemisaega. Käisin sugulasega koos vaatamas, arvutasime kõikvõimalikke kulusid ja ausaltöeldes võttis ikka näost kaameks küll. Läksin mitme inimesega tülli, kui julgesin öelda, et seda urgu ma ei osta. Pirtsakas beibe!!!! Oli kõige leebem variant, mida mul tuli selle pääle kuulda. Eriline nõme tibi oma mööbliga, osta ühetoaline, mahud ära küll!!! Oli teine hinnang, mille autor võiks omadega kerida sinna, kus pipar kasvab.

Signe ladus kaarte ja teadustas, et saan uru. Et sellesama 700K uru saan kut niuhti endale. Aga miks mina siis kartsin ja ei tahtnud? Miks ma inisesin ja lasin oma lapsendatud võlurihakatisel ka kaarte laduda? Et kumma ma enne saan, kas puhkusereisi või kodu? Ehmatas... sest võlur väitis, et kodu saan ennem. Tol hetkel ei olnud ma oma urgu veel vaatamaski käinud - aga puhkusele sõit oli paigas: 06.08.

City24, traditsiooniline surfamine kuulutustes... aiaiaiai, kallivõitu korter.... Aga kuidagi... Põrgusse! Tere maakler, ma tahaks seda asja lähemalt näha, saame kokku - ? OK!

07.07.07, ****** 7-7, 1977, 1957 - kaheksa seitset ühel päeval määras ära selle, et nüüd on kodu olemas.

Positiivsed asjad:
SEB andis laenu.
Esivanem aitas sissemaksuga, täitsa vabatahtliselt.
Omanik oli täpselt minu lemmikvärvides remondi teinud.
Kodu on täpselt see, mida ma tahtsin (sain kaks tuba, kivimajja, ahjuga, pisikese vannitoaga, ja isegi natike suurema, kui algul planeerisin)
Hästi toredad sugulased Koldest ja Rästast on pääle hää sõna ka käe külge pannud kõikvõimaliku tassimise juures; kes puid ja kes mööblit tassimas käinud
Maakler ja omanik sõnapidajad asjalikud inimesed (Tervitused, Oksana ja Igor!!!)
Notar oli efektiivne (go-go-go Robert Kimmel!!!)
Paberimajanduse saime ilusti enne mu puhkusele minekut korda.
Elu esimene ja siiani PARIM puhkus!!!
Kodu juures on park (roheline)
Pargis on oravad (pruunid)
Tööle saan 20 minutiga senise 35 asemel

Negatiivsed asjad:
Mul ei ole riidekappi (riided resideeruvad puhvetkapis)
Korteris ei ole ühtegi seinakappi (nagid on!)
Osa kodinaid on veel Õismäel (ja annaks taevas, et mõnda neist näiteks öösi vaja ei läheks :D)
Ahjupuid ei ole veel tellida jõudnud.
Magamistoa ja köögi laes on esialgu pirnid (positiivne külg: pirnid põlevad :D)
Magamistoas ja köögis ei ole kardinaid ega ka kardinapuid (küll nad tulevad)

Kuna ma sain siin visuaalselt fikseerides plusse rohkem kui miinuskeid, siis leian, et täitsa hää positsioon on praegu.

Ja siinkohal ka see, mida ma lubasin mingis varasemas postituses teha - VIIMASENA NAERDA.
Here goes:

*Sa ei saagi niiviisi kogudes seda korterit!
*Sa ei saa alla miljoni kahetoalist, hea kui ühese peldiku saad! (minu teada 850 000 on väiksem kui 1 000 000 - ?)
*Kas sa paremat ei leidnud?!
*Nõme tibi, et peldikut ära ei osta!
*Nõme tibi, et kahetoalist otsid, ise üksi, osta ÜHETOALINE!
*Miks sa uut korterit ei osta ja mingeid vanu otsid?!
*Miks puumaja ei kõlba?
*Miks ühispeldik ei kõlba?
*Sinusugune vaene ei tohi olla ometi NII PIRTSAKAS ja VALIV!!!
*Võta mees ja ostke koos!
*Võta mees ja koli mehe juurde!
*Mine üürikasse!

Tuletage meelde, kes on nende repliikidega lamajat löönud? Nüüd vaadake peeglisse. Häbi on? Peaks olema ja mõne puhul lausa galaktiline - mul on täpselt meeles, kes ja milliste sõnadega pidas vajalikuks mulle haiget teha. Nüüd on minu kord naerda - ha-ha-haa!

Õiglus on siiski olemas, nagu paistab.

Eesriie.

The End.

Kohtumiseni teiste teemadega blogides!

Miks siin äkki nii vaikseks on jäänud ehk augutäide oktoobrist 2006 kuni juulini 2007

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma väsisin ära. Kõigest ja kõigist.

Kui ikke nii mitusada aastat on otsitud, tõmmeldud, nutetud ja avastatud, et pääle kõige muu on kõik aeg ka rästikuid (just nimelt, pluural, mitut rästikut!) rinnal soojendatud, siis kaua niiviisi ei jaksa.

Jõudsin juba käega lüüa. MILLEKS ma korjan ja kogun, lükkan iga kuu üle poole palgast kogumisarvele, kui selle kogutud rahaga midagi asjalikku teha ei saa?! Ma oleks võinud oma elulemmikbändi turnee mööda Euroopat kaasa teha näiteks... Minna täispikaks puhkuseks Hispaaniasse... Osta hunnikute viisi LÕNGA ja kangaid ja töövahendeid ja teha midagi tõsiselt lahedat... Osta riiulitäie raamatuid...

Asjad veeresid endiselt kut herned kiirendusega allamäge, suoraan perseen, kui jämedalt öelda. Suhted sõprade ja tuttavatega olid niigi kreenis, sest selgus, et minu Rästikud on täpselt sellised, nagu ma poleks neist uskunud. Nina ees :) ja tagaselja :S - sain nimelt teada, et ma olen nõme ja mulle meeldivad nõmedused ja nõmedad inimesed. Et ma ei kõlba Kõrgeausustega ühte õhku hingama. No ok, kõlban, kuniks minust on otsest kasu. Kui ei ole, siis perset, Roosi.

Ja siis keerati töös kah kõik metsa. Minu oluline osa elust, minu töökoht, tahetakse lihtsalt maha parseldada, selgus 07.06. Ära anda töökoht, töötaja on hinna sees. No tore lugu küll, kui peaks korduma situatsioon aastast 2000, kui ühel hetkel olid olemas ainult kulud ja mitte mingisuguseid tulusid, millega need tasakaalu lükata. Meenus paanika, millest olin juba suutnud üle saada, kõige mustemas variandis. Uus koht, pool aastat katseaega ja alles siis saaks hakata laenuasju ajama. Kogu mu 6 aastat järjepidevat tööd ühe tööandja juures, mis on panga silmis väärtus - vastu taevast?! Globus hystericus.

AEGA ei olnud absoluutselt mitte kui millekski. Ega ausaltöeldes tahtmist ka ei olnud. Selgus, et mul on veel vähem sõpru, kui ma ka kõige negatiivsema stsenaariumi järgi olin arvutanud. Siinkohal tänud Ieskale, Kaijale, V2iksele, Virvule, esmasündinud võlurile (no temast te veel kuulete suuri asju, ma ütlen!), abikaasa Lumixile, Tondule, Signele, Siirile, Pillele, Gerlyle ja Karyale. Sest just nemad olid need, kes mu vee pääl hoidsid.

Kas keegi tunneb ennast puudutatult? Et miks TEDA selles listis pole? Väga kena, esitage taotlus koos põhjendusega ja ma kaalun seda asja. Võimalik, et mõni tagasihoidlik lavatagune niiditõmbaja on omas häbelikkuses tõesti tähelepanuta jäänud. Siinkohal annan isikliku garantii, et vaatan läbi kõik taotlused ja reageerin kah.

Kannatage järgmise postituseni.... ;)

Sina ei pea mitte telekat vaatama...

... kui sinu närvid sulle armsad on.

Näiteks eile sattusin vaatama Reporteri saadet Kanal2 päält. Kaks meest, kes ostsid peaaegu kolm aastat tagasi Rilanto kinnisvarabüroolt ridaelamuboksid.

Majad nigu nunnukesed reas ja käest kinni, kenad kollased ja kahekordsed. Aga võrratute lisaväärtustega, mis muudavad koduse elu elamusterikkaks põnevikuks.

Mõned näited:
*seinaplaadid pesuruumi põrandale paigaldatud - ollallaa, kus libiseb (loe: libastub) alles hästi.
*mõranev aknaklaas magamistoas, mis lubati välja vahetada 2005 (kahe tuhande viienda) aasta novembriks... praegu on 2006, ma kontrollisin.
*vesi, mis duširuumi põrandale koguneb, sinna ka jääb. Ei taha ära minna. Kui 5 minutit kauem duši all olla, siis on vesi rõemsasti otsaga esikus.
*vastu maad aknale on ehitatud aknalaud. Aknalaud, mõtelge! Ühest otsast 3 cm madalam kui teisest, ehk siis ehitusteadlik omanik valgustas, et ilmselgelt paigaldatud selleks, et varjata viltust põrandat.
*veelaigud laes, mõlemal naabrimehel exactement samas kohas köögilaes.
*veesorin elutoanurgas akna all, eriti elegantne siis, kui vihma sajab.
*lumehang ukse juures, kui väljas lund sajab.

Ei kompenseeri midagi, teatab Rilanto OÜ. Kohe mitte midagi.

Et siis kuidas minusugune loll loom ja mõttetu lill EI TAHAGI uut korterit? Sellist, mis on just minu järgi ehitatud, minu soove arvestades ja nii 10 aastat ei pea seal mingit remonti tegema. Kas ma siis üldse ei mõtle? Kas ma ei suuda praktiliselt mõelda?

Ei, tundub. Aga mulle tundub, et mulle viimasel ajal üleüldse väga palju tundub...

Eesti lood: Eesti ehitab (ETV 11. oktoober)

Tere taas.

Mõtlesin vahepääl, kas üldse siia kirjutada, mis toimunud on. No et "lugupeetavad" sugulased leiavad, et vanaema hoolega hoitud mööbel on "kola," mis nende pühas elus vedeleb ja mille peaks kuhugi tassima, näiteks meie niigi rämpsu täis "koju." See ei mahu sinna. Ja minul ei ole ikka veel kodu, kuhu ta mahuks. Nüüd tean, mida tunnevad vähihaiged... kui kõik kaob, eluisu muutub stabiilselt järjest väiksemaks ja elu imbub tilkhaaval inimesest välja. Aeglane surm. Lõputu õudus.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest, et telekas näidati midagi.


Eile, öösi. Täna lõuna ajal on kordus, muide.

Saate skript on sihuke (ETV kodukalt):
Lõbus ja hoogne film Eesti praeguse hetke kinnisvara soetamise hullusest. Peategelane Artur on pealtnäha keskmine eesti mees, kes igatseb võimalikult soodsalt leida lihtsat ja korralikku elamispinda. Filmi käigus pöördub Artur erinevate kinnisvaramaaklerite poole, kes arvutavad välja tema laenusuutlikkuse, aitavad pangast laenu saada ja otsivad üksteise võidu talle sobivat elamispinda. Autor Marianne Kõrver. Tootja Revolver Film.

Peategelane on sihuke sümpaatne 38-aastane meesterahvas, kes teab, mida ta otsib. KODU. Endale. Palk on 9000.- , suhteliselt korralik, üle statistilise Eesti keskmise palga. Soovib kena ja rahulikku ühetoalist (!) korterit, nii 40-ruutmeetrist, linnaosa pole oluline. Peaasi, et kodu oleks kodu moodi ja et saaks laenu ilusasti ää maksta.

Läheb mees panka ja mis talle pakutakse - selle palgaga, olge lahked, saate 450 000.- laenu. MÖHH?! Noojah, natukene rohkem kui SEB mulle lubas. Vaene mehike, võttis kohe ohkama. Aga mehike ei ole nigu mina, üksi oma palgaraasu otsas ja ilma igasuguse toetuseta sõprade-sugulaste-pere poolt. Mehikesel on midagigi tagatiseks panna ja ta venitab summa 1.4 miljoni pääle. Aga mees ei ole loll, kohe üldse mitte - mees arvutab, et kui ta kogu oma palga kõrvale paneks, saaks ta selle raha 30 aastaga ja et see on ikka VÄGA suur summa. Mehel on rahast aimu. Mulle see mees kohe meeldib. Mehel tekib retooriline küsimus: kust tulevad need inimesed, kes saavad nagu naksti sihukeses summas laenu ja kes tõesti OSTAVAD neid hirmkalleid kortereid? Kui palju nemad siis palka saavad?

Mees saab kokku maakleriga, kellega läheb korterit vaatama. Tiskre-Hansus pakutakse "suure rõduga, mahute siia isegi istuma" ühetoalist korterit uude majja. Sellele tuleks korralikult peale maksta, no et saada sisse söögitegemise ja potilkäimise ja eneseharimise inventar. Merevaade, mõtelge! Aga meelelahutust tuleks rattaga Tabasallu otsima sõita ja no linnast ikke suht kaugel. Mees jätab korteri ostmata. Ostame ikke linna.

Mees läheb Koplisse (vat siin kohal tahaks talle häbi-häbi ja ata-ata teha - Kopli "asotsiaalide ja heidikute linnaosaks" tituleerimise eest) ja saab kokku ühe väga vastikult libekeelse maakleritolaga. Ma tean, mis ma räägin. Ma olen sama ninatargaga käinud kaht korterit vaatamas. Jutustada ta, raibe, oskab. Ühetoaline pooliku remondiga korter vanemas majas, 2.2 miljonit, kuhu tuleks maakleri sõnul "200-300 000 remonti investeerida." Et pesulalala ja köögivärk ja siseviimistlus jne. 2.5 miljonit inimeselt, kellele pank maksimaalselt 1.7 miljonit oleks nõus laenama... Mees saadab maakleri stiilselt pikale lainele ja hakkab mulle taas meeldima.

Mees sõidab kesklinna, Rotermanni kvartalisse, kuhu alles ehitatakse kortereid. See koht on kohe nii ehmatav, et minu nõrgad närvid sooritasid juba tagurpidi salto ja panid südame lööke vahele jätma. Korteri eest, millel on üks tuba ja mida ei ole veel olemas, mida ei saa katsuda ega vaadata - 700 000.- broneerimislepingu eest! Reaalses rahas, selle pääle laenu ei anta. Aga maakler on kogenud, jaa - juba kolmteistkümmend aastat seda tööd teinud. Mees saadab temagi pikalt ja läheb Kalamaja uurima.

Kristus! Jälle see vastik libekeelne maaklerinolk! Oeee, ma ei või. Nii, näidatakse korterit, mis asub puumajas, on 30 ruutu ja keegi elab hetkel sees. Venelased, võib järeldada seinal rippuvast venekeelsest kalendrist. "Aga mõelge, korteriga kaasneb pööninguosa, mille saab elamiskõlblikuks ehitada" - deklameerib maakler. No nii 20 ruutu. Pööning on paras segasummasuvila. Kui mees hinda küsib ja seda, et mida ta siis selle hinna eest kokkuvõttes saab - siis jääb maakleriraisk vastuse võlgu. Et hinda alles täpsustatakse. Mees teatab konkreetselt, et tema tahab reaalset asja, mis on täiega näha ja olemas, mitte müstilise "lisaväärtusega."

Sõidetakse sama maakleriga Lasnamäele kolmetoalist vaatama. Tee pääl mõtleb mees valjusti, et mis toimub? Tema jaoks väga suure summa eest nagu ei olegi midagi saadaval - kas ta tõesti soovib võimatut?

Lasnamäe kolmetoaline on 9-kordses paneelikas, suhteliselt madalal korrusel, kui aknast avaneva vaate järgi otsustada. Aknad on kõik hoovi poole ja mees leiab, et vaade on troostitu... Maakler nõelab vahele, et "mida te tahate, see on ju LASNAMÄE!" Nagu see oleks mingi meeletu õudukas või Addams Family tegevuspaik... Mees on päris kurb juba. Kahju temast kohe. Aga no korteri saaks ta 1.35 miljoniga kätte. Kolm tuba, juba tühjaks kolitud, ei pea maksma naabrite Toompea-vaate eest. St kõik on ilusti näha ja katsuda, mis selle raha eest saaks.

Saade lõpeb. Mees ei osta midagi. Mees hakkab laenu suhtes kahtlema, et ikkagi niiii suur summa ja puha. Lahtine lõpp. Eesriie.Tiitrid.

Miks mul on sihuke karvane tunne tagumistes jalgades, et see saatetiim on käinud siin minu blogi lugemas? Minust oluliselt parema materiaalse baasi ja palgaga meesterahval tekkisid täpselt samasugused küsimused nagu mul siin kirjas... Järelikult ma ei olegi ainuke, kes "tahab võimatut" ja "pirtsutab."

Jane Eyre kaasaegsem versioon - ?

Alustuseks ütlen, et nõretavad romantismuse stiilis raamatud à la "Jumalaema kirik Pariisis," "Pollyanna," "Cosette," - ja ka "Jane Eyre" ei ole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud. Kuigi ok, kunagi sai ise sarnase süžeega jutukesi kirjutatud, kus naispeategelane suurest pasast välja kisti, puhtaks kasiti, pisarad ää kuivatati ja uude ilusasse ellu juhatati 'till death do them part...

Paar päeva tagasi tabasin end äkitsi mõttelt, et minu elu on praegu suures osas selline nagu Jane Eyre'il. Olgu-olgu, lapsepõlv ei olnud mul nii raske kui temal, mul oli palju mänguasju ja isegi mõned sõbrad, ma sain lasteaias ja koolis käia ja kõht oli kah täis. Isegi sellel õndsal ajal enne krooni tulekut (1991-1992), kui poeletid olid läikima nühitud, radikad keskküttekorteris ihusoojalt leiged või täitsa jääkülmad ja humanitaar(toidu)abi oli võlusõna.

Jane oli vaene, vanemateta, hall hiirekene, kellel oli üksainuke sõbranna ja seegi suri ära. Tal olid vastikud kasuõed. Ta ei saanud süüa nii palju kui oleks vaja olnud. Ta käis internaatkoolis.

Ja oskas natuke joonistada - nagu minagi. Oli pikkade tumedate juustega ja kahvatu - nagu minagi. Eelistas püsida tagaplaanil ja võimalusel pigem märkamatuks jääda - nagu minagi. Sattus koduõpetajaks - nagu minagi. Tal ei olnud midagi päris oma pääle selle, mis seljas-jalas - enam-vähem nagu minulgi (tema eluajal lihtsalt ei olnud muusikakeskuseid ja jalgrattaid, isegi õmblusmasinaid ei olnud... ja raamatud olid kallid).

Huvitav-huvitav, kas nüüd tuleb siis oodata seda, et ilmuks kuskilt keegi second-hand ehk juba kasutatud mees à la Mr. Rochester, kelle standardvarustusse kuuluksid metsik pikajuukseline väljanägemine (varjamas õrna hinge ja õilsat südant), hullumeelne seaduslik abikaasa ja küla päält korjatud laps (soovitavalt tütar), hiiglaslik maja ja üle ajav pangaarve? Mees, kelle juurest - kasvõi juba standardvarustuse värvikamate elementide tõttu - pisaratega pooleks ära kaduda, selleks et ta tagasi tulles pisikesest osmikust leida ja otsustada, et no nüüd võib selle mehe juurde jääda küll, kui seaduslik tont-abikaasa surnud ja majalahmakas maha põlend? Aga kas sellele järgneks siis happily ever after? Raamat lõppes selle koha pääl lihtsalt naksti ära.

Kui happy saab üks noor naine olla, kui ta kogu oma ülejäänud elu peab vaatama seda, kuidas talle kõige kallim inimene kannatab? Mitte mingi väega ei suuda ka minugusugne nõid pühkida sellise kaotusvalu põhjustatud pisaraid... Muide, kas te teadsite, et kui miski suudab maailma muuta, siis on selleks meeste pisarad? Vat nüüd teate. Mitte mingi valemiga ei suudaks ma "oma" Mr. Rochesterile anda tagasi tema leekides hävinud kodu ega silmanägemist... Ma ei ole jumalikku päritolu, btw.

Seega on ainus võimalus sellest Jane Eyre rongilt maha hüppamiseks mingi PÄRIS OMA elamine saada, eksole? Ja seda päris ise, mitte mingile müstilisele ja abstraktsele "mehele" lootma jäädes? Nii et oi mis rõõm ja taevamanna - ma olen jälle alguses tagasi. Tere tulemast teilegi!

Ja nii ta siis läkski...

... vanaema korter. Müüdi maha.

Nii et nüüd olengi oma mööbliga kuuse all. No ok-ok-ok, eksole, mööbel, vabandust, "KOLA" - see on mööda garaaže laiali, nagu mahamüüja rääkis. Et auto on väljas ja "kola" on garaažis.

Tore muidugi, et minuga enne midagi ei räägitud, kui müügiks ja asjade kokkukorjamiseks läks, eksole. Ilmselt peetakse mind vaimuhaigeks, kuigi on teada, et selles meie igavesti värvikirevas suguvõsas on ametlikke vaimuhaigeid kaks tükki ja et kumbki neist ei kanna ei minu nime ega lase minu sihverplaadiga ringi. Õnneks.

Nii et mu elus ei ole mitte kui midagi hästi. Välja arvatud Soome Eurovisiooni-võit (Hallelujah, Lordi!!!) ja see, et mul on sajandi normaalseim ülemus (Viva Anu!!!). No ja siis see üks ja ainus laps, kes ennast hirmsal kombel torgituna tunneb (kõikse õrnema koha päält), kui ma sellesse nimekirja teda ei lisa :) Nii et ole siis lisatud... kui lugema juhtud, saad isegi aru, et see oled just nimelt sina ja mitte ükski muu mu ülejäänud lastest (A)

Aga kallid lugejad-fännid, nüüd on teie kord midagi teha. Midagigi. Peedistada tuttavaid kinnisvaramaaklereid, vahtida ringi mööda netti, mida iganes mina olen juba teinud või veel ei ole jõudnud teha... Uneaja ja eneseväärikuse arvelt, nii nagu mina mõnede inimeste kooliasju või muid projekte olen aidanud teha.

*2-toaline korter kivimajas, ahjukütte ja kasimisruumiga, alates 35 m2 ja maksimaalselt 550K hinnaga*

Aitäh.

Kui te veel mind näha tahate või soovite, et see blog siin natukenegi positiivsemaks muutuks. Kui te mind armastate. Kui te ei suuda oma elu ilma minuta ette kujutada.

Siiralt teie,
Kodutu Koer

Kõva pea ei saa aru omaenda mõttetusest

Kuna kõik siin räägivad, et ma peaks just nüüd, just sel aastal, siin ja praegu TEGUTSEMA, no ma siis tegutsen.

Tegutsesin ennast eile panka, et saagu mis saab mingi selgus majja hankida. Et mis hinnaklassis elamist ma üldse endale lubada saaksin, oma kogutud natukese ja olemasoleva palgaga (mitmes kord ma juba kirjutan, et MINU meelest on see igati korralik palk, aga näe, igale pangale ei kõlba?).

Marssisin siis SEB uksest sisse, keski tädi vajutas järjekorra nuppu ja teatas, et tema ongi eluasemelaenu nõustaja. Milline rõõm, mis?

Ega ikke ei ole küll.

Minu küsimuse pääle, et millises hinnaklassis korterit ma võiksin otsida, küsis tädi, kas ma olen midagi valmis vaadanud. Mina vastu, et mille järgi ma vaatan, kui ma oma võimalikku hinnaklassi ei tea. Siis üritas tädi mulle selgeks teha, et ma olen idioot ja ei oska kasutada kõikvõimalikke kalkulaatoreid, mis nende koduleheküljel olemas on. Ja ilmselt ei oska ma ka brošüüre lugeda? No mida ma kasutan kalkulaatoreid, kui eelmisel suvel selgunud krediidikomitee "põhimõttelise nõusoleku" otsus lubas täitsa teistsugust summat kui need kalkulaatorid?

Igatahes lõpuks selgus, et ma olen neli aastat täiesti mõttetult raha kogunud. Lõpuks on ikkagi ainult palganumber see, mis loeb. Seda ma ise kõrgemaks ajada ei saa, paraku. Nii et palganumbrikese järgi annaks pank mulle 428 000. Ise topiks miski 100 000 juurde, rohkem tõesti ei söandaks, reservi peab ka jääma ju... No ja siis kokku 428 000? AGA tagatiseks oleva vara väärtus peab olema vähemalt 535 000, nagu tädi targad kalkulaatorid ütlesid. Et siis käärid?

Nii et kui koju jõudsin, siis võib arvata, mis seisus mu enesetunne oli. Sitas? Nee, hullem veel. Täitsa kindel plaan sai valmis: kui selle aasta jooksul oma urgu ei saa, siis on testament ja rongirööbas. On vähemalt kellelgi mu olemasolust ja mõttetust rahakogumisest kasu. Mida ma tõmblen, kui sellel tõmblemisel ei ole mitte mingit tulemust - ei olnud mul piisavalt raha ega piisavalt suurt palganumbrit 2001 aastal, ei ole kumbagi ka praegu, kuigi toona ma sain 3800.- kätte ja praegu 6400.- ja arvel oli 30 000.-, mitte 130 000.-...

Aga kaardid räägivad, et kõik on korras, kõik saab veel paremini korda ja ainult tegutseda tuleb. Huvitav, mis liinis tegutseda?

Nagu mu elu ei oleks ilma selletagi piisavalt p****s :(

Ei-ei-ei, ma ei ole üldse surnd ega kadund

Täitsa alles olen jah.

Ja läänerindel on täitsa muutusteta, lausa kategooriliselt.

Kogu sellest kodutust olekust on nii totaalselt kõrini, et ei ole suutnud sundida end edasi-tagasi kolama mööda kinnisvaralehekülgi, kus maaklerid (tükki 5) müüvad korterit (tükki 1).

Aga see-eest loen pikalt ja pidevalt kinnisvarauudiseid.

Korteritest on saanud letialune kaup - vat mis. Teadsite ve? Et need, kes tahtvad osta uut korterit, peavad väga nuhkida oskama, sest müüakse juba oksjonitel ja spekulantide kaudu ja värki... Hõissa, nõuka-aeg on tagasi!

Lähen ostan temaatilise raamatu ja viin end uue ajajärguga kurssi.

Siiralt teie,
Kodutu Koer, tõupaberitega