Rahvamasside tungival palvel - Grand Finale sellele blogile!

Nii ongi. Lõpetame selle asja siin ära, päriselt ka.

Alates 2001 on siin korterit otsitud, raha kogutud, kummaliste seisukohtade üle hämmingus kõrvataguseid kratsitud, vastikute sugulaste teemal hambaid kiristatud, jälle raha kogutud, telekat vaadatud, sõpradest ilma jäädud, rästikuid rinnal soojendatud - nadajeela. Aitab. Finito.

Raha enam ei kogu.
Enam ei nuta.
Sugulased kukeseenele saadetud.
Rästikud... hammustavad peagi iseenda saba ;)
Telekas ei ole enam primaarne.
Sitad sõbrad on kellegi teise sitad sõbrad, mitte enam minu omad.

Ja Kodutu Koer ei ole enam kodutu.

Töise paanikaosakonna tõttu hakkasin hullumeelselt korterit otsima ja käisin vaatamas üht põnevat 700K maksnud peldikut. Kaubaraudtee vahetus naabruses, esimene korrus, kaks tuba ja hunnik VÕIMALUSI. Võimalus teha kapremont. Võimalus vahetada välja viimne kui 50-aastane toru, juhe, põrandalaud, aknaraam. Võimalus ladustada küttepuud vankuvate seintega puukuuri. Võimalus kuulda keset ööd 200-vagunilise kaubarongi mütt-mütt-mütt-müdinat. Aga minusugune vaene rott ei saagi midagi paremat, nii et võtsin mõtlemisaega. Käisin sugulasega koos vaatamas, arvutasime kõikvõimalikke kulusid ja ausaltöeldes võttis ikka näost kaameks küll. Läksin mitme inimesega tülli, kui julgesin öelda, et seda urgu ma ei osta. Pirtsakas beibe!!!! Oli kõige leebem variant, mida mul tuli selle pääle kuulda. Eriline nõme tibi oma mööbliga, osta ühetoaline, mahud ära küll!!! Oli teine hinnang, mille autor võiks omadega kerida sinna, kus pipar kasvab.

Signe ladus kaarte ja teadustas, et saan uru. Et sellesama 700K uru saan kut niuhti endale. Aga miks mina siis kartsin ja ei tahtnud? Miks ma inisesin ja lasin oma lapsendatud võlurihakatisel ka kaarte laduda? Et kumma ma enne saan, kas puhkusereisi või kodu? Ehmatas... sest võlur väitis, et kodu saan ennem. Tol hetkel ei olnud ma oma urgu veel vaatamaski käinud - aga puhkusele sõit oli paigas: 06.08.

City24, traditsiooniline surfamine kuulutustes... aiaiaiai, kallivõitu korter.... Aga kuidagi... Põrgusse! Tere maakler, ma tahaks seda asja lähemalt näha, saame kokku - ? OK!

07.07.07, ****** 7-7, 1977, 1957 - kaheksa seitset ühel päeval määras ära selle, et nüüd on kodu olemas.

Positiivsed asjad:
SEB andis laenu.
Esivanem aitas sissemaksuga, täitsa vabatahtliselt.
Omanik oli täpselt minu lemmikvärvides remondi teinud.
Kodu on täpselt see, mida ma tahtsin (sain kaks tuba, kivimajja, ahjuga, pisikese vannitoaga, ja isegi natike suurema, kui algul planeerisin)
Hästi toredad sugulased Koldest ja Rästast on pääle hää sõna ka käe külge pannud kõikvõimaliku tassimise juures; kes puid ja kes mööblit tassimas käinud
Maakler ja omanik sõnapidajad asjalikud inimesed (Tervitused, Oksana ja Igor!!!)
Notar oli efektiivne (go-go-go Robert Kimmel!!!)
Paberimajanduse saime ilusti enne mu puhkusele minekut korda.
Elu esimene ja siiani PARIM puhkus!!!
Kodu juures on park (roheline)
Pargis on oravad (pruunid)
Tööle saan 20 minutiga senise 35 asemel

Negatiivsed asjad:
Mul ei ole riidekappi (riided resideeruvad puhvetkapis)
Korteris ei ole ühtegi seinakappi (nagid on!)
Osa kodinaid on veel Õismäel (ja annaks taevas, et mõnda neist näiteks öösi vaja ei läheks :D)
Ahjupuid ei ole veel tellida jõudnud.
Magamistoa ja köögi laes on esialgu pirnid (positiivne külg: pirnid põlevad :D)
Magamistoas ja köögis ei ole kardinaid ega ka kardinapuid (küll nad tulevad)

Kuna ma sain siin visuaalselt fikseerides plusse rohkem kui miinuskeid, siis leian, et täitsa hää positsioon on praegu.

Ja siinkohal ka see, mida ma lubasin mingis varasemas postituses teha - VIIMASENA NAERDA.
Here goes:

*Sa ei saagi niiviisi kogudes seda korterit!
*Sa ei saa alla miljoni kahetoalist, hea kui ühese peldiku saad! (minu teada 850 000 on väiksem kui 1 000 000 - ?)
*Kas sa paremat ei leidnud?!
*Nõme tibi, et peldikut ära ei osta!
*Nõme tibi, et kahetoalist otsid, ise üksi, osta ÜHETOALINE!
*Miks sa uut korterit ei osta ja mingeid vanu otsid?!
*Miks puumaja ei kõlba?
*Miks ühispeldik ei kõlba?
*Sinusugune vaene ei tohi olla ometi NII PIRTSAKAS ja VALIV!!!
*Võta mees ja ostke koos!
*Võta mees ja koli mehe juurde!
*Mine üürikasse!

Tuletage meelde, kes on nende repliikidega lamajat löönud? Nüüd vaadake peeglisse. Häbi on? Peaks olema ja mõne puhul lausa galaktiline - mul on täpselt meeles, kes ja milliste sõnadega pidas vajalikuks mulle haiget teha. Nüüd on minu kord naerda - ha-ha-haa!

Õiglus on siiski olemas, nagu paistab.

Eesriie.

The End.

Kohtumiseni teiste teemadega blogides!

Miks siin äkki nii vaikseks on jäänud ehk augutäide oktoobrist 2006 kuni juulini 2007

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma väsisin ära. Kõigest ja kõigist.

Kui ikke nii mitusada aastat on otsitud, tõmmeldud, nutetud ja avastatud, et pääle kõige muu on kõik aeg ka rästikuid (just nimelt, pluural, mitut rästikut!) rinnal soojendatud, siis kaua niiviisi ei jaksa.

Jõudsin juba käega lüüa. MILLEKS ma korjan ja kogun, lükkan iga kuu üle poole palgast kogumisarvele, kui selle kogutud rahaga midagi asjalikku teha ei saa?! Ma oleks võinud oma elulemmikbändi turnee mööda Euroopat kaasa teha näiteks... Minna täispikaks puhkuseks Hispaaniasse... Osta hunnikute viisi LÕNGA ja kangaid ja töövahendeid ja teha midagi tõsiselt lahedat... Osta riiulitäie raamatuid...

Asjad veeresid endiselt kut herned kiirendusega allamäge, suoraan perseen, kui jämedalt öelda. Suhted sõprade ja tuttavatega olid niigi kreenis, sest selgus, et minu Rästikud on täpselt sellised, nagu ma poleks neist uskunud. Nina ees :) ja tagaselja :S - sain nimelt teada, et ma olen nõme ja mulle meeldivad nõmedused ja nõmedad inimesed. Et ma ei kõlba Kõrgeausustega ühte õhku hingama. No ok, kõlban, kuniks minust on otsest kasu. Kui ei ole, siis perset, Roosi.

Ja siis keerati töös kah kõik metsa. Minu oluline osa elust, minu töökoht, tahetakse lihtsalt maha parseldada, selgus 07.06. Ära anda töökoht, töötaja on hinna sees. No tore lugu küll, kui peaks korduma situatsioon aastast 2000, kui ühel hetkel olid olemas ainult kulud ja mitte mingisuguseid tulusid, millega need tasakaalu lükata. Meenus paanika, millest olin juba suutnud üle saada, kõige mustemas variandis. Uus koht, pool aastat katseaega ja alles siis saaks hakata laenuasju ajama. Kogu mu 6 aastat järjepidevat tööd ühe tööandja juures, mis on panga silmis väärtus - vastu taevast?! Globus hystericus.

AEGA ei olnud absoluutselt mitte kui millekski. Ega ausaltöeldes tahtmist ka ei olnud. Selgus, et mul on veel vähem sõpru, kui ma ka kõige negatiivsema stsenaariumi järgi olin arvutanud. Siinkohal tänud Ieskale, Kaijale, V2iksele, Virvule, esmasündinud võlurile (no temast te veel kuulete suuri asju, ma ütlen!), abikaasa Lumixile, Tondule, Signele, Siirile, Pillele, Gerlyle ja Karyale. Sest just nemad olid need, kes mu vee pääl hoidsid.

Kas keegi tunneb ennast puudutatult? Et miks TEDA selles listis pole? Väga kena, esitage taotlus koos põhjendusega ja ma kaalun seda asja. Võimalik, et mõni tagasihoidlik lavatagune niiditõmbaja on omas häbelikkuses tõesti tähelepanuta jäänud. Siinkohal annan isikliku garantii, et vaatan läbi kõik taotlused ja reageerin kah.

Kannatage järgmise postituseni.... ;)