Tere taas.
Mõtlesin vahepääl, kas üldse siia kirjutada, mis toimunud on. No et "lugupeetavad" sugulased leiavad, et vanaema hoolega hoitud mööbel on "kola," mis nende pühas elus vedeleb ja mille peaks kuhugi tassima, näiteks meie niigi rämpsu täis "koju." See ei mahu sinna. Ja minul ei ole ikka veel kodu, kuhu ta mahuks. Nüüd tean, mida tunnevad vähihaiged... kui kõik kaob, eluisu muutub stabiilselt järjest väiksemaks ja elu imbub tilkhaaval inimesest välja. Aeglane surm. Lõputu õudus.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest, et telekas näidati midagi.
Eile, öösi. Täna lõuna ajal on kordus, muide.
Saate skript on sihuke (ETV kodukalt):
Lõbus ja hoogne film Eesti praeguse hetke kinnisvara soetamise hullusest. Peategelane Artur on pealtnäha keskmine eesti mees, kes igatseb võimalikult soodsalt leida lihtsat ja korralikku elamispinda. Filmi käigus pöördub Artur erinevate kinnisvaramaaklerite poole, kes arvutavad välja tema laenusuutlikkuse, aitavad pangast laenu saada ja otsivad üksteise võidu talle sobivat elamispinda. Autor Marianne Kõrver. Tootja Revolver Film.Peategelane on sihuke sümpaatne 38-aastane meesterahvas, kes teab, mida ta otsib. KODU. Endale. Palk on 9000.- , suhteliselt korralik, üle statistilise Eesti keskmise palga. Soovib kena ja rahulikku ühetoalist (!) korterit, nii 40-ruutmeetrist, linnaosa pole oluline. Peaasi, et kodu oleks kodu moodi ja et saaks laenu ilusasti ää maksta.
Läheb mees panka ja mis talle pakutakse - selle palgaga, olge lahked, saate 450 000.- laenu. MÖHH?! Noojah, natukene rohkem kui SEB mulle lubas. Vaene mehike, võttis kohe ohkama. Aga mehike ei ole nigu mina, üksi oma palgaraasu otsas ja ilma igasuguse toetuseta sõprade-sugulaste-pere poolt. Mehikesel on midagigi tagatiseks panna ja ta venitab summa 1.4 miljoni pääle. Aga mees ei ole loll, kohe üldse mitte - mees arvutab, et kui ta kogu oma palga kõrvale paneks, saaks ta selle raha 30 aastaga ja et see on ikka VÄGA suur summa. Mehel on rahast aimu. Mulle see mees kohe meeldib. Mehel tekib retooriline küsimus: kust tulevad need inimesed, kes saavad nagu naksti sihukeses summas laenu ja kes tõesti OSTAVAD neid hirmkalleid kortereid? Kui palju nemad siis palka saavad?
Mees saab kokku maakleriga, kellega läheb korterit vaatama. Tiskre-Hansus pakutakse "suure rõduga, mahute siia isegi istuma" ühetoalist korterit uude majja. Sellele tuleks korralikult peale maksta, no et saada sisse söögitegemise ja potilkäimise ja eneseharimise inventar. Merevaade, mõtelge! Aga meelelahutust tuleks rattaga Tabasallu otsima sõita ja no linnast ikke suht kaugel. Mees jätab korteri ostmata. Ostame ikke linna.
Mees läheb Koplisse (vat siin kohal tahaks talle häbi-häbi ja ata-ata teha - Kopli "asotsiaalide ja heidikute linnaosaks" tituleerimise eest) ja saab kokku ühe väga vastikult libekeelse maakleritolaga. Ma tean, mis ma räägin. Ma olen sama ninatargaga käinud kaht korterit vaatamas. Jutustada ta, raibe, oskab. Ühetoaline pooliku remondiga korter vanemas majas, 2.2 miljonit, kuhu tuleks maakleri sõnul "200-300 000 remonti investeerida." Et pesulalala ja köögivärk ja siseviimistlus jne. 2.5 miljonit inimeselt, kellele pank maksimaalselt 1.7 miljonit oleks nõus laenama... Mees saadab maakleri stiilselt pikale lainele ja hakkab mulle taas meeldima.
Mees sõidab kesklinna, Rotermanni kvartalisse, kuhu alles ehitatakse kortereid. See koht on kohe nii ehmatav, et minu nõrgad närvid sooritasid juba tagurpidi salto ja panid südame lööke vahele jätma. Korteri eest, millel on üks tuba ja mida ei ole veel olemas, mida ei saa katsuda ega vaadata - 700 000.- broneerimislepingu eest! Reaalses rahas, selle pääle laenu ei anta. Aga maakler on kogenud, jaa - juba kolmteistkümmend aastat seda tööd teinud. Mees saadab temagi pikalt ja läheb Kalamaja uurima.
Kristus! Jälle see vastik libekeelne maaklerinolk! Oeee, ma ei või. Nii, näidatakse korterit, mis asub puumajas, on 30 ruutu ja keegi elab hetkel sees. Venelased, võib järeldada seinal rippuvast venekeelsest kalendrist. "Aga mõelge, korteriga kaasneb pööninguosa, mille saab elamiskõlblikuks ehitada" - deklameerib maakler. No nii 20 ruutu. Pööning on paras segasummasuvila. Kui mees hinda küsib ja seda, et mida ta siis selle hinna eest kokkuvõttes saab - siis jääb maakleriraisk vastuse võlgu. Et hinda alles täpsustatakse. Mees teatab konkreetselt, et tema tahab reaalset asja, mis on täiega näha ja olemas, mitte müstilise "lisaväärtusega."
Sõidetakse sama maakleriga Lasnamäele kolmetoalist vaatama. Tee pääl mõtleb mees valjusti, et mis toimub? Tema jaoks väga suure summa eest nagu ei olegi midagi saadaval - kas ta tõesti soovib võimatut?
Lasnamäe kolmetoaline on 9-kordses paneelikas, suhteliselt madalal korrusel, kui aknast avaneva vaate järgi otsustada. Aknad on kõik hoovi poole ja mees leiab, et vaade on troostitu... Maakler nõelab vahele, et "mida te tahate, see on ju LASNAMÄE!" Nagu see oleks mingi meeletu õudukas või Addams Family tegevuspaik... Mees on päris kurb juba. Kahju temast kohe. Aga no korteri saaks ta 1.35 miljoniga kätte. Kolm tuba, juba tühjaks kolitud, ei pea maksma naabrite Toompea-vaate eest. St kõik on ilusti näha ja katsuda, mis selle raha eest saaks.
Saade lõpeb. Mees ei osta midagi. Mees hakkab laenu suhtes kahtlema, et ikkagi niiii suur summa ja puha. Lahtine lõpp. Eesriie.Tiitrid.
Miks mul on sihuke karvane tunne tagumistes jalgades, et see saatetiim on käinud siin minu blogi lugemas? Minust oluliselt parema materiaalse baasi ja palgaga meesterahval tekkisid täpselt samasugused küsimused nagu mul siin kirjas... Järelikult ma ei olegi ainuke, kes "tahab võimatut" ja "pirtsutab."
