Diagnoos: mõttetus acutus gradus gravis

Pole ammu siia kirjutanud sellel lihtsal põhjusel, et ei ole midagi kirjutada.

Ei, ma ei ole ühtegi korterit leidnud. Ei, ma ei ole nädal aega arvuti ligi ka olnud. Aga ma olen seedinud üht kommentaari, mille ma lõpuks seedimatuks tunnistasin.

Soovitati pisaratega pooleks "latti allapoole lasta."

Ok, ma tahtsin nii 7-8 aastat tagasi maja osta, et ei peaks naabritega maid ja puid jagama, oma närvide hinnaga. Hindasin oma ressursid 2001. aastaks ümber ja mõtlesin osta korteri kas Mustamäele või Kristiinesse, keskküttega kivimajja. Ka see ei ole enam mu hinnaklass - niisiis kohanesin oludega ja võtsin suuna Põhja-Tallinnasse. Keskkütte värgid kallid, nii et nüüd jäi järgi: kivimaja (et oleks vaikne ja võimalikult vähe tuleohtlik), ahjuküttega (et jaksaks pidada), kahetoaline (et ma oma pärandusega ära mahuks) ja vanniga (tervislikel kaalutlustel). Hinna dikteerib palganumber, mis võimaldab laenu maksimaalselt 430K + 20% omaosalust. Kuhu allapoole mul veel langeda on? "Soovin osta soojustatud telki Kopli liinidel?" Liinid on linna omandis, neid ei müüda ju. Ja telki ka ei müüda, ainult renditakse.

Liiguvad jutud, et maaklerid pidid juba inimestele (minusugustele mõttetustele?) nähvama: kui raha ei ole, siis ei ole vaja siin enda ja teiste aega raisata! Issand ja kussand, mis on saanud elementaarsest viisakusest klienditeeninduses?!

Aga kes olen mina, et tulla siin imestama... Sest 11. käsk kümnest käsust ütleb ju selgelt: sina ei pea mitte imestama.

Täna kirjutan paarile inimesele täpselt samal teemal, et nende arvamusi ja kommentaare kuulda. Põnev ikke oodata...