Alustame algusest

Et meelest ära ei läheks, kuidas end tunneb üks kodutu, alustan siinkohal oma koduotsimise saaga kirjapanemist. Et rahval oleks koht, kus käia kellegi üle naermas ja soovi korral lamajat löömas.

Sain päranduseks mööbli, mis asub müügilolevas korteris. Seda aastal 1998. VEEL ei ole toda korterit maha müüdud, aga kaugel see aeg ka ei ole, sabaotsatunne ütleb...

2001. aastast alates kogun raha, pool palka iga kuu kõrvale, mõnikord on päris valus, aga ei ole midagi teha. Muud kulud kraabin kah miinimumini maha ja saadan krediitkaardipakkujad sinna, kus pipar kasvab, et mitte miski ei takistaks mu kodulaenu saamist.

Omaarust saan täitsa normaalset palka, aga tuleb välja, et pangale see ei kõlba. Igale pangale igatahes mitte. Ei mingit lisatagatist, ei mingit toetust pere poolt, isegi mitte moraalset.

Nii et kodutu koer istub oma koera palgaga ja mõtleb, kaua võib... Millalgi peab ju ometi tekkima situatsioon, kus mind kõlblikuks tunnistatakse. Hetk, kui ma ei ole "liiga vaene", "liiga paks", "liiga hea", liiga seda ja liiga teist - vaid täiesti paras.

Seniks söön masendusest šokolaadi, sest minu koduks sobiv korter on jälle broneeritud, liiga kõrge alghinnaga... veel üks ristike kadunud võimaluste ritta.

Selles reas on juba 6 korterit, mida ma vaatamas käinud olen ja vähemalt 60, mis minu helistamise hetkeks on juba broneeritud või müüdud olnud.

Eks näis, mis homne päev teeb ja toob... kohe põnev oodata.